Muinasjutt lühikeste käppadega elukast nimega Terviseamet

Muinasjutt lühikeste käppadega elukast nimega Terviseamet

Kõrgetel kuuselatvadel sulas esimene lumi. Väike jänku hüppas üle lagendiku, süda põksus kohutava kiirusega. Jänkuke tegi rohkelt haake ja hüppeid, et oma jälitajat eksitada. Põgeneja teadis, mis temaga juhtub, kui metsa järelevalve ta kätte saab…

Tabatud illegaalid peksti ajalehtedega surnuks

See jänkuke elas tubli jänese elu, sõi jänesekapsast ning jõi värsket vett porilompidest. Ta kuulus nende paljude metsaelanike hulka, kes pidid toimetama ja elama ilma nime ja näota incognito. Elama pidevas hirmus Eluka ees, kuna tal puudus metslooma luba. Ilma registreeringuta elamise eest ootasid karmid karistused. Tabatud illegaalid heideti kas lõvi Leo lõugade vahele või peksti ajalehtedega surnuks.

Elukas oli alati tige ja pahur

Suur Haldjas oli usaldanud elukale väga tähtsa ülesande − elukas pidi hoolitsema metsloomade registri eest, lisades uusi loomi ja kustutades surnuid. Elukas registripidaja nägi ümbruskonna loomade arvates suhteliselt veider välja. Tal oli paks kere, ebaloomulikult lühikesed ja nõrgad käpad, püstine taeva poole avatud nina ning tillukesed kõrvad. Silmad olid tal väga pisikesed nagu nööpnõelad ega võimaldanud enda ninast kaugemale vaadata. See elukas oli alati tige ja pahur, hammustades kõiki endast väiksemaid ning sõbralikumaid metsaelanikke.

Põõsastes lärmasid vale-jäneste hordid

Viimasel ajal kurtsid mitmed loomad, et kord oli metsas täiesti käest ära läinud. Ringi silkas mitmeid uusi liike, kes sõid teiste eest ära käbid, heina ja kastanid. Põõsastes lärmasid vale-jäneste hordid, puuõõned olid pungil täis loata metsas redutatavatest oravatest. Väga harva suutis elukas oma kohmakate käppadega ka mõne illegaali kinni püüda. Oma jõuetut raevu elas ta välja registreeritud metsaelanike peal, puredes neid möödudes kannast.

Kuna elukas oli väga hea isuga, siis matsutas ta ennast loomadelt konfiskeeritud produktidest üha paksemaks. Lõpuks ei mahtunud ta isegi oma vana uru uksest sisse. Elukale ehitati seepeale uus luksuslik koobas metsa serva, kus ta siis tähtsa näoga istus ning möödujate peale urises. Selle eluka nimi oli Terviseamet.

Elukas Terviseamet keeldus oravaid registreerimast

Mõned uued loomaliigid olid proovinud ennast ka elukas Terviseameti koopas registreerida, kuid tulutult. Lühinägelik, halva kuulmise ning liikumisraskustega Terviseamet plagistas neile ainult tigedalt hambaid vastu. Eluka arvates polnud nad üldsegi loomad. Õigeteks loomadeks pidas ta ainult siga, kägu ja rebast.

Terviseameti käpakesed jäid loomade püüdmisel lühikeseks

Ebaõiglane oleks elukas Terviseametit ometi milleski süüdistada. Terviseamet ei saanud loomade üle valvamisega hakkama oma mitmete füüsiliste ja vaimsete puuduste tõttu ning Suur Haldjas polnud tema töökeskkonda kohandanud erivajadustega. Terviseamet nägi halvasti, tema kõrvad ei eristanud peenemaid helisid ning käpakesed jäid loomade püüdmisel ning korrale kutsumisel kas liiga lühikeseks või nõrgaks. Vihmase ilmaga oli loomade üle järelevalve teostamine sootuks võimatu. Vihm sadas tema taeva poole püsti olevast ninast kolinal sisse, mis ajas elukas Terviseametit hirmsasti aevastama. Aevastades on raske tööd teha, mistõttu püsis Terviseamet vihmase ilmaga oma koopas ning saatis vihaseid kirju registreeritud loomakestele. Korralikud registreeritud sead ruigasid neid Terviseameti saadetud kirju avades suurest hirmust, rebastel langesid sabakarvad välja ning käod kukkusid puu otsast alla. See valmistas elukale mõningast lohutust, aidates tal tunda ennast tugevama ja võimekamana kui ta tegelikult oli.

Kui elukas pole vahepeal ära surnud, siis elab ta paksus laanes edasi, pureb endast väiksemaid loomi kannast või kõrvast ning saadab ruigama panevaid hirmukirju. Kindel võib olla ühes, et selles metsas valitseb endiselt suur segadus registreerimiste, lubade ja ametlike loomade nimekirja osas. Seda isegi juhul, kui eluka asemele on määrab Suur Haldjas mõne teise järelevalvaja.