Eesti hambaarstidel puuduvad ametlikud ravijuhendid

Eesti hambaarstidel puuduvad ametlikud ravijuhendid

Hambaravi kvaliteet on tundlik teema. Kui küsida arvamust hambaarstidelt, siis tunnistatakse, et Eestis võib kohata kolleege, kelle töö kvaliteet ei kannata üldse kriitikat ning ravivõtted on aastakümneid maha jäänud. Medihub uuris, kas sellistel kuulujuttudel võib tõesti alust olla?

Esimesena jäi silma Eesti Hambaarstide Liidu poolt avalikult välja öeldud seisukoht, et haigekassa ei võta kõikide lepingupartnerite puhul arvesse ei kliiniku kvaliteeti ega ka arstide koolitusi. Eesti Hambaarstide Liit on avalikult kirjutanud: „Meil töötab arste, kes pärast ülikooli ei käi kunagi koolitustel. Täiskasvanute hambaravilepingud saab igaüks, kes tahab. Lepingu saab ka see, kes on haigekassat korduvalt petnud ja vahele jäänud ja kohtus süüdi tunnistatud.“

Eesti hambaarstidel pole mitte ühtegi ametlikku ravijuhendit!

Juba päris uurimise alguses selgus, et Eesti hambaarstidel pole mitte ühtegi ametlikku ravijuhendit. See tähendab, et rahvusvahelisi ravijuhendeid pole tõlgitud eesti keelde ega ka Eesti oludele vastavaks toimetatud. Igaüks vaadaku ise, kus ennast koolitab ja kust leiab õppekirjandust!

Meditsiin on valdkond, kus riik ei tohi jätta kvaliteedi reguleerimist või ravijuhendite puudumist õhku rippuma, et äkki kõik laabub ja reguleerub kuidagi ise. Põhiseaduse järgi on igaühel õigus tervise kaitsele, ka neil, kes ei suuda oma õigusi ise maksma panna. Kodanike kaitse peab olema tagatud riigi poolt asjaomaste ametite ja regulatsioonide kaudu.

Kuidas põhjendatakse ravijuhendite puudumist ning millest lähtutakse ravikvaliteedi hindamisel?

Ravikvaliteedi ja juhendite küsimusele vastas Terviseameti järelevalveosakonna nõunik Eve Pilt: „Terviseamet ei anna hinnangut tervishoiuteenuse sisulisele kvaliteedile.“

Haigekassa kommunikatsioonispetsialist Kaidi Kasenõmm on aga hoopis vastupidisel arvamusel: „Kvaliteedi jälgimine ja kontrollimine on Eestis Terviseameti peamine ülesanne.“ Kasenõmm annab seoses ravijuhenditega teada, et hambaravis ei ole Eesti Haigekassa toel ravijuhendeid koostatud. Kaidi Kasenõmm raputab riigiametitele ka tublisti tuhka pähe, kuna ettepanekut juhendite koostamiseks pole neist keegi teinud: „Ravijuhendi koostamiseks võivad esitada ettepaneku erialaseltsid, tervishoiutöötajate kutseühendused, tervishoiuteenuse pakkujad ja teised huvitatud osapooled, sh Eesti Haigekassa, sotsiaalministeerium ja Terviseamet.“

Sotsiaalministeeriumi eksperdid vastasid küsimustele neile omase lakoonilisusega: „Eestis ei ole seni koostatud täiskasvanud patsiendi kohta käivaid hambaravi juhiseid. Hambaravi kvaliteedi hindamisel lähtume hambaravi headest tavadest, mis põhinevad Tartu Ülikooli õppekaval.“ Tekib loogiliselt küsimus, et kelle mure on hambaarstid, kes pärast ülikooli lõpetamist ei käi kordagi koolitustel ega resertifitseerimistel? Kahjuks pole riik hambaravi osas liigutanud isegi väikest sõrme, et ametlike ravijuhendite kaudu parandada informatsiooni levikut ja keskmist kvaliteeti.

Milline on olukord Eesti hambaraviasutustes?

Terviseamet viis 2014. aastal läbi sihtuuringu, mille raames kontrolliti hambaravikabinettides kasutusel olevate meditsiiniseadmete kasutamist ja nõuetele vastavust. Selgus, et ligi pooled hambaraviasutused ei kasutanud seadmeid nõuetekohaselt, esines hooldusnõuete rikkumisi või oli dokumentatsioon puudulik.

Pooled hambaraviasutused ei kasuta seadmeid nõuetekohaselt või on dokumentatsioon puudulik, kaks kolmandikku hambalaboritest rikub kehtestatud reegleid.

Hambaraviteenuse osutajatele lisaks kontrollis Terviseamet aastal 2018 Eesti hambalaboreid. Järelevalve käigus tuvastati, et ligi kaks kolmandikku hambalaboritest ning nende toodetest ei ole kantud riiklikku meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogusse, mistõttu ei ole võimalik tagada ka nende ohutust.

Koolitamine on hambaarstidele vabatahtlik – kes ei viitsi, seda ei sunnita!

Kokkuvõttes tekib tõsine mure nende hambaarstide pärast, kes ei käi koolitustel ega ka resertifitseerimistel. Resertifitseerimine on Eesti Hambaarstide Liidus hambaarstidele vabatahtlik − see tähendab seda, et kes tahab see koolitab, kes ei taha, seda ei sunnita. Kui suurt sundi peaks riik inimeste tervise kaitseks arstidele rakendama on omaette teema. Samas pole mõistlikult põhjendatav ka olukord, kus hambaarstidel eestikeelsed ametlikud ravijuhendid üldse puuduvad. Seniks soovitame kontrollida tervishoiutöötajate resertifitseerimise märget Terviseameti registrist.

Medihubi uudistes ilmunud täismahus artiklit saad lugeda SIIT.