Appi, uued hambaplommid pudenevad suust!

Appi, uued hambaplommid pudenevad suust!

Kindlasti on hambaarsti külastajad ise kogenud või kuulnud juhtumeid, kui värske hambaplomm suust välja kukub või parandatud hammas pooleks murdub. Esimene reaktsioon on mõnel käredama loomuga inimesel selline, et haaratakse telefonitoru ning sõimatakse kliiniku administraatoril nägu head ja paremat täis. Kahtlemata tekitab ülevoolavaid tundeid asjaolu, et hammaste parandamine on paljudele kallis ja raha kogutakse selleks mitu kuud. Keegi peab ju ometi süüdi olema, sest kuidas muidu on võimalik, et hinnaline hambaparandus on vastu taevast lennanud?! Medihub uuris spetsialistidelt, mis võiks olla ebapüsivate hambatäidiste põhjuseks. Kui palju mõjutavad tulemust arsti oskused, kui palju ebasobiv materjali valik?

Kui hambatäidis kukub välja on midagi valesti tehtud

Merimetsa Hambakliiniku hambaarst Ave Põld ütleb kohe alguses, et korralikult asetatud täidis, selleks sobiva ravinäidustuse korral, välja kukkuda või murduda ei tohiks. „Juhul, kui hambatäidis mureneb või kukub välja, on seal enamasti midagi juba alguses valesti läinud − kas otsustuse faasis või tehnilise teostuse etapis,“ rõhutab doktor Põld.

Väga oluline on hambaravis suu kui ühtse terviku nägemine

Lumeni Hambakliiniku juhataja ja kogenud hambaarst Merike Immato lisab juurde, et väga oluline on hambaravis patsiendi suu kui ühtse terviku nägemine. „Kui inimesel puuduvad näiteks toidu närimiseks tagumised hambad, siis jaotub koormus ebaühtlaselt esihammastele,“ selgitab doktor Immato. Ebaühtlane koormus ja muud funktsioonihäired tekitavad hammastele tugevaid pingeid, see viib lõpuks selleni, et murdub kas hammas või täidis.

Klaasionomeer on nõrgem ja kipub murenema

Kaasaegses hambaravis kasutatakse hammaste püsivaks taastamiseks enamasti valguskõvastuvaid komposiittäidiseid või laboris valmistatud keraamilisi panuseid ning kroone. Samuti on levinud klaasionomeertäidised, mida kasutatakse enamasti laste piimahammaste ravis või ajutise täidisena. Klaasionomeeril on mitmeid häid omadusi nagu kaariese vastane toime ja suurem vastupidavus niiskusele. Kahjuks on klaasionomeer nõrgem kui komposiittäidis ning kipub murenema.

Amalgaami kasutamist piiratakse peamiselt keskkonnareostuse tõttu

Amalgaami ja teiste elavhõbedat sisaldavate hambaplommide aastakümneid kestnud valitsusaeg on otsakorral. Käesoleva aasta juulist hakkas kehtima Euroopa Liidu ülene määrus, mis piirab elavhõbedat sisaldavate täidiste kasutamist. Peamine argument oli ulatuslik looduskeskkonna reostus elavhõbedaga, mille olulisemaks allikaks olevat just hambaravis kasutatavad täidised. Kogenud hambatohtrid toovad samas välja, et tänu amalgaamile on päästetud suur osa hambaid, mis teiste veneaegsete materjalidega oleksid täielikult hävinenud. Komposiittäidiste näol on tegemist sisuliselt plastmassi ja klaasi seguga, mis liimitakse oma hambakoe külge. Peamiseks puuduseks on paigaldamisel nende suur sõltuvus kuivast keskkonnast suus. Kui seda ei suudeta saavutada, siis võib täidis hiljem liimist lahti tulla.

Kullast plommid on kõige paremad

Üllatuslikult on kõige paremaks ja stabiilsemaks materjaliks kuld, kuid kahjuks käib sellega hammaste parandamine enamikule patsientidest üle jõu. Kullaga toimetavaid hambatehnikuid võib veel leida näiteks Itaaliast või Prantsusmaalt.

Kliendile vastutulek teeb sageli karuteene

Värske hambatäidise välja kukkumisel või murdumisel võib olla erinevaid põhjuseid. Probleemid võivad alguse saada väga ulatuslikult kahjustunud hamba parandamisest komposiittäidisega ehk hamba, mis tuleks katta kas panuse või krooniga. Kroon või panus on kahtlemata kallimad variandid. Hinna tõttu võib patsient otsustada soodsama täidise kasuks ning hambaarstil ei jää muud üle, kui kliendile vastu tulla. Liiga suur täidis mõjub hambaaugus kiiluna säilinud hamba seintele, pannes hamba söömisel pideva rõhu alla. Rõhk tekitab säilinud hambasse mõrad, mis viivadki täidise murdumiseni või sagedamini just oma säilinud hambakoe kahjustuseni. Kui algselt oleks valitud panuse või krooniga hamba taastamine, siis poleks hammas üldse murdunud või täidis välja kukkunud.

Täidiste edukaks paigaldamiseks tuleb eemaldada liigne niiskus

Teine oluline põhjus, miks täidised võivad välja kukkuda, on seotud täidise paigaldamise protseduuriga. Nimelt on valguskõvastuvad komposiittäidised küllaltki tundlikud niiskusele. Nende täidiste püsimiseks on vajalik saavutada hammaste parandamise ajal suus võimalikult kuiv keskkond. Selleks, et saavutada vajalikku süljevaba keskkonda, on vajalik isoleerida hambad enne komposiittäidise asetamist isolatsioonikummiga. Selle abil on võimalik eraldada vaid osad hambad suukeskkonnast ning kuivas ning stabiilses keskkonnas täidis asetada. Selline isoleerimine on kasulik ka selleks, et vältida puhastatud hambaaugu nakatumist erinevate suukeskkonna bakteritega. Juhul, kui täidise asetamise ajal ei ole saavutatud piisavalt kuiva keskkonda ega üritatud viia bakterite hulka hambaaugus miinimumini, ei pruugi täidis korralikult hambale kinnituda. Mikropragude kaudu võib jääda ühendus suukeskkonnaga ning täidise all pesitsev bakterikoloonia jätkab hamba lagundamist, kuni täidis pealt ära kukub või hullemal juhul põletik hoopis sügavamale juure suunas liigub.

Täidiste alla tekivad uued hambaaugud

Võib tunduda ehk pisut imelik, kuid täidiste alla tekivad uued hambaaugud ning vanu täidiseid tuleb ka seetõttu välja vahetada. Peamine hambakaariest põhjustav bakter on Streptococcus mutans. Tegemist on mikroobiga, mis on võimeline ellu jääma nii hapnikuvaeses kui ka hapnikuga küllastunud keskkonnas. Viimaste uuringute põhjal mängib täidise alla tekkivate hambaaukude puhul rolli eelkõige täidise hermeetilisus, st kui hästi on hambaauk ära täidetud. Isegi, kui hambaaugu põhja jääb vähesel määral baktereid, kuid hambaauk suletakse täidisega korralikult, siis bakterikoloonia hukkub, sest puudub juurdepääs toitainetele.

Enimkasutatavad täidised püsivad keskmiselt 10 aastat

Suhu asetatud täidiste püsivuse kohta on hambaarstil raske täpset seisukohta kujundada. Samas rohkem kui materjalid mõjutab täidise püsimist suus olev keskkond – happelisus, krigistamine, hambumus ja hammaste puudumine, hügieen ning toitumine. Hästi laias laastus võib siiski öelda, et valguskõvastuvad komposiittäidised kestavad 10 aastat, keraamilised 25 aastat ning amalgaam 15 aastat.

Kõige rohkem mõjutavad täidise püsimist patsiendi harjumused

Selleks, et hambaplomm kohe välja ei kukuks on väga oluline, et komposiittäidis oleks asetatud kuivades tingimustes, täidise pind korralikult poleeritud ja närimise funktsioon korrastatud. Kui esihammastega tehakse purihammaste tööd, siis põhjustatakse sellega hammastele ülemäära suurt koormust. Oluline on ka hambaarsti kogemus, et materjalide osas teha õige valik. Suure kahjustuse parandamine valguskõvastuva komposiittäidisega võib olla karuteene patsiendile. Samas peab mõistma ka patsiente, kes ei saa endale alati lubada kallimaid protseduure. Kõige suuremat mõju avaldab hambaravi tõhususele patsiendi käitumine ja igapäevane hügieen. Kui hammaste lagunemise põhjuseks olevaid käitumisharjumusi ei muudeta, siis pole ka põhjust arvata, et parandatud hambad püsiksid igavesti korras.

Avaldame tänu meie koostööpartneritele: Merimetsa Hambakliinikule Tallinnas ja Lumeni Hambakliinikule Viimsis.